Neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda tänava ristmikus oli midagi. Ma olin tulnud siia juba 3 tundi, vihm paistis sel päeval. Mu rüht oli kohmetu ja muutlik. Nad karjusid kollastest akendest taeva poole, et siin ongi me maailma lõpp ja siin lasubki see igavene elu häving. Tuul paistis ka siis, ikka veel. Ma suutsin näpuga ära katta terveid tänavalaternaid kui kõndisin ja varbad olid kingadest välja kasvanud. Võisin peaaegu, et tunda kuidas samm-sammu järelt tõusin millimeetri võrra pikemaks. See oli vihm vist, sest tagasi pöörates nägin musta uduloori lombis lahustuvat.
See vananaine, kes läbi valge akna oli raami justkui lükatud, paistis targem kui maailm tema ümber. Ta seisis punatäpilises köögis ja osutas hüsteeriliselt jõulukalkuni poole, raputas pead, näris lusikat ja oli segamatu. Pahandas kalkuni peale, kes just kuumast ahjust välja oli tulnud ja ahjuplaadil suitses. Võisin peaaegu läbi akna, läbi maja betoonseina tunda naise vererõhu tugevat tõusu, see oli midagi ebatavalist. Ma tean, et ta oli sel hetkel maailma parimaks mõtteks, sest küpse kalkuniga juhtuvad inimesed harva rääkima. Ma tahtsin nad mõlemad rahule jätta, teades, et naine tunneb minu silmi oma seljal. Juba olidki akna ette punased vakstukardinad tõmmatud.
Keegi laulis, aga ei laulnud kaugel ega laulnud ilusti. Laulis elust ja neljateistkümnendast tänavast, laulis enda kodust neljateistkümnenda tänava päikese all, jah, päikese all. Laulis inimestest keda armastas ja laulis neist keda ei armastanud, neistki laulis keda tahtis armastada. Läbi paksu udupilve, nii meenub ta mulle, kolmandalt trepi astmelt, iseendaga. Veidi vaevalisem oli kõndida, varbad sirutasid ennast massiivselt välja.
Mul oli taskus vihmavari, suur vihmavari. Varju lahti tehes paistis maailm sootuks väike, nii väike, et kippus minuga ühes vihmavarju alla ära mahtuma. Keegi toksis närviliselt- küllap oli võõras vari.
Samm ja samm selle järel naeratuski hakkas kasvama. Neljateistkümnenda tänava ühest servast teise - nii kaugele ulatus see ja mina astusin ikka edasi. Seda vahel teistpidi, külg-küljele keerates.
Vaheldumisi vaatasin ma paremale-vasakule, üles ja alla. Korrates seda kui kõndisin, korduvalt. Maailm täitis hinge uudsel viisil, täitis ära kõik nurgad ja praod. Ei väsitanud, ei parandanud vaid püsis keskpaigas, püsis muutumatuna. Oligi arvata, et kasvan temast välja.
Ikka kestis vana tänav, tuul puhus tagurpidi. Keegi lehvitas ja lendas üle pea, lendas!! Nalja visati mu üle vist, kuid lehvitasin vastu ja lehvitasin minuti veel järelegi : Head teed, seltsimees!
Majad said juured alla, jooksid ringi. Juured kasvasid majadest välja ja puhkesid õide. Korrapäraselt ja korrapäratult pugesid nad välja akendest, katuse luukidest, ustest. Kõik näis nii rahulik ja unelev, kõik paras, kõik hea.
Ja polnud viieteistkümnes tänavgi enam kauge tulevik. Veel enne viimast sammu, enne viimast poolemeetri pööret lasin endil kahelda. Selg neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda ristmiku poole, kastsin ma vasakust taskust leitud kastekannuga ära majad, mis jäid nüüd minust maha. Kastsin nad ära ja surusin oma naeruväärselt pikad varbad mulda. Seisin nii, kena tunni seisin nii ja tundsin armastust, armastust mittemillegi üldise, vaid näilisi ja pinnapealse vastu. Sel ajahetkel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar