hetkeks pöördudes

täna on toimumas väike ajalugu

see siin on sajas

tahan nimeliselt tänada siin inimesi, kes tegid ja andsid ja olid 18.detsembril midagi muud

Ma saadan oma kõige esimesena oma alandlikud tänud Susannale. Miski ei läinud nii nagu oleksime võinud ette kujutada, sest midagi polnud võimalik ette kujutada. Meil läks rohkem aega koristusele ja üles-seadmisele kui asjale enesele. Me mõlemad vajusime lõpus ära - sa ära lase pead norgu, usun et kolmandiku inimesi ei suudaks pooltki seda millega meie hakkama saime. Jah, me saime hakkama, mina usun

On üks tüdruk kelle pärast võib mul lihtsalt vaid siiras heameel olla. Ellu, sa pane oma naeratusega ka mustad toanurgad särama- mina tean, et suudad palju enamadki. Tabasid mind, tabasid meid endas uues väljaulatuva nurgaga, mis oli jäänud märkamatuks, sa oli nii tuhinas ja õnnelik, tahan loota et oled siiani. Hoia kinni

Kristjan on hea poiss, ta tõesti on hea poiss. Ning on ta ka üks vähestest, kes tundub siiras. On ja oli hea teada, et keegi tahtis lõpukurvi tuju parandada, on hea teada, et kellegile mitte ei meeldinud see kuvrastus mis ootamatult segamini pööratud, pea' - inimtühja maja tabas ning ei pelnud seda välja öelda. Mulle on alati meeldinud kui inimesed mu juukseid sasivad, aga pai ei tehta juba kord tihti.

Pääsu sa tundusin nõnda armas kui tooli otsas kikivarvul üritasid veel asjadele lihvi anda, et suvatsesid tulla ja et ikka- ikka uskusid meisse.

Karin, kes saabus ja kohe harja kätte haaras, ei vingunud ja ei virisenud.

Ja tegelikult ka need näiliselt nii tüütud tegelased - Jaanused ja Sassid, kes lihtsalt ei võinud hetkekski n.ö '' rüselust'' jätta. Oli näha, et inimesed tajusid ootamatuid tundevõnkumisi ega tahtnud nad sugugi paha, viimaks tahtsidki head vaid.

Lõpuks õppealajuhatajat ( Eppu), Margust ja teisi läbijooksvaid õpetajaid. Ennekõike Eppu, kes uskus meisse, kes jättis meile hektarite viisi vaba maad, kes ei pööranud selga mitte millegi ees. Ühesõnaga öeldes, kes oli meie kõige suuremaks toetajaks ja viimasel tunnilgi veel toetuseks haaras ise harja kätte. Tema nüüdseks minu ajusoppi talletunud lause: ,, On esimene kord mil ma ei näe sind naeratamas. '' Ta andis mõista, et nüüd oleme me ka ametlikult asjas, et hammasrattad on käima lükatud.

Pole tähtsust, et mis ja kuidas kui palju vaevas. Nii ilusti saime hakkama, mina tean, et saime.

Nii palju siis erandist.

Siiras aitäh