tipud

Ma olen armunud. Ma armastan sind, armastan sind sügis.

Mul on nii palju mõtteid et nad ei tahagi enam pähe mahtuda. Mõtteid kõigest ja kõigist, tegelikult ei maksaks üldse enam mõelda. Ehk tõsimeeli on ükskõiksus hakanud närima mu nääpsukest hinge ja võib-olla tunnen ma sellest haiglasliku rahulolu.

Ära lase neid kunagi sisse, ka siis kui nad ilusti paluvad.

Ära lase tuppa rusuvaid mõtteid, ära kunagi kutsu tuppa suutmatust ja jõuetust. Kui juhtub et ta sisse lipsab siis kannata ta ära, kannata ära, sest see teeb sulle lõppudelõpuks head, mida muud ta teha saakski. Sa oled tugev.

Mingi ootamatu teotahe on tabanud mind. Kui ära ütlemata õnnelik inimene olen ma teadmaks mida ma edasi teha tahan, teadmaks väikest osagi sellest kuhu ma praeguses ajahetkes jõuda tahan. Minu eesmärgid on suuremad kui ma ise olen, jonn ei lase neil surra. Ise ei lase endil jäädavalt surra, ma suudan kõike, ikka veel. Miski ei tohi mind takistada, mitte miski ei tohi mul takistada ronida sinna kuhu ma kord välja jõuda tahan, kõik milleni mõtted küündivad on teostusvõimelised.

Ma ei näe end mittekellegi teisena ega mittellegi muuna kui õndsa hingeinimesena, rändaja ja mässajana. On see tahtmatus mis mind takistab või kaasa sündind vastuseis. Mina tean isegi- mitte alati, aga tean. Ma lähen laia maailma, lähen ka siis kui mul puudub varandus ja kõrge positsioon, lähen ja elan kuudis. Minu silm vajab pidevaid muutusi, silmailu ja hämarust. Kõike ja kõiki, ma tahan näha, tunda ja kuulda. Et kokku panna oma ealeski lõppevat elumosaiiki.

Kõik on targemad kui mina ja kõigist kõige targem võin ma olla ise.

Ma tahan uskuda ja loota et mu mõtted ei lähe kaotsi, ei leia tagasiteed ekslevas tunnelis, jäädavalt vähemasti mitte. Laineid tuleb, tuleb ja läheb ja on. Aga lihtsalt, et vaim püsiks ergas ja käteis tugev haare kinni sellest mida armastan. Mina, ma pole allaandja ja riivan igaühte, kes julgeb vastupidist väita, ma tulen ka mudasopist välja ja ma tean et sina tuled ka. Sa oled osake minust, sina kes sa istud seal, maitea kas sind ongi olemas, aga kes sa oled ja vaevud lugema neid tühiseid ridu, sest sõnadel on paratamatult veidralt väike tähendus ja olemus.

Eiteagi kuhu nüüd oma jutuga välja jõuda. Kõige lihtsamalt öeldes

neverending circle

ja tea, et sa oled hea

teie kõik