tähelepanek

Keegi ütles ja mõtleski vist - ära nuta armas laps, elu on hea. Jah, ja elu ongi hea ja küllap surm veel paremgi. Vaatan majade katuselt te pealagesi, inimeste muretänavad on valgust lasknud akendesse. Mis rõõmustab mind endit rõõmustab see optimism, optimism mittemillestki. Sa elad minus, sa sured minus ja minusse sa jääd. Tolmgi lendleb naeruväärselt, näen hästi, sest lamp paistab eredalt mul silmis, pole midagi öelda, päike vist väljas. Pole kahtluski, et minu mõistmiseks ei jagu lihtsalt enam selgeid inimkeeli, see on lihtsalt totter. Nii totter, nii hea.

Lähme ja joome rannas kohvi, surume varbaid külma liiva ja muljeleme niisama. Sinna-tänna, üle linna, ükskõik kuhu, lihtsalt ära. Mujal on alati, alati ju parem.

Eh, ja tegelikult pole siingi väga vigagi