agoonia

Hea sõber, osake minust. Oled egoistlik, võtad endile õiguse, et öelda: sina ei või! Ja olenemata, on see nii veidralt armas, puhas, siiras. Eiteagi või ei mäletagi enam kuna keegi nõnda oli, nõnda oli minu vastu. Ei saa mult tahta, sa ei või mult tahta, et mina kõnnin kinnisilmi vaid sirget rada, sest omaenda eluga olen vahel seitse jalga madalamal kui sina. Ma tean, et sa mind ei usu, nüüd ma tean kuidas sina oled, või meeldib mulle siis mõelda, et ma tean. Hoiad mind rohkem kui mina iseend kunagi hoida oskaksin või siis naerad minu üle.
Mäletan kui sa lasid mul endale vanduda ja kui naeruväärne see mulle tundus, kui tühine näis, mida mina teen ja kuhu mina lõppedes välja jõuan. Ja mõistsin siis läbi ebatervisliku oleku, juba siis mõistsin et keegi teine nõnda ei ole.
Mõistmatu, miks sinul on õigus olla juba kohati seal, kus sa olema ei peaks ja minu teel seisab ees keeld, keeld sellele teele kuhu ma tegelikult iseenda õpetamiseks minema peaksin. Võta või jäta. Ma narrisin sind, jah, ma meelega tahtsin teha midagi mille vastu ise nii tugevasti seisan. Praegugi vahel mõtlen, et mis oleks olnud, mis oleks juhtunud kui kõik just nii olekski läinud aga tean siis, et sa seisid minu eest, sest minu jalad enam ei kandnud, minu mõtted ei kandnud mind enam.
Ma olen endaga vahel sügavas tupikus ja näen sind, -näen paljusi teisigi, oma valguskiirtena. Eiteagi miks, ei mõista sind ja sestap sust vist palju peangi. Pean sust palju ja ei taha, et sa oled õnnetu, õnnetu minu pärast.
Sina ütlesid, et mina ei või ja ütlesid, et sured, kui suren mina. Mitte keegi teine veel nõnda öelnud pole, mitte keegi.
Ja siis näed tegelikult kellele sa korda lähed
mina näen


aitäh

//Pisimaarja