Muutused

Ja alles nüüd, alles nüüd jõuavad need väiksed asjad minuni. Tõsiasi, et kõik muutub alustades sinust enesest, teostab ennast mulle päev-päevalt.
Millal hakkasin ma tundma suurimat rahulolu suurest kruusi täiest kohvist, olenemata kohast, kellast või maitsest?
Millal sai kohvist minu tähtis sõber?
Millal hakkasin ma lugema iga hommikust värsket lehte, tundes siirast huvi toimuva vastu?
Millal sai mul lõplikult kõrini ema külmast ja kohatust tujutsemisest, ajast mil ta võtab kõigi ja kõige kallal?
Millal tekkis mus julgust peaagu, et kõige jämedamal toonil talle sellises olukorras vastata?
Millal sai minust krooniline viiruki põletaja.
Millal kadus minust soov igal ööl pead pesta, ikka ja jälle samas suunas, sama moodi.
Millal kustusid ühed lootused, et lasta uutel sündida?
Millal tekkis minus soov säilitada alatine kaine mõistus?
Ja kuidas ma alles nüüd märkasin, et sorteerin tihti oma vanu asju, et tihti viskan minema kaua hoitud vana ja ei tunne selle juures mitte midagi.
Ja kuidas ma eneses alles nüüd leidsin ikka veel, ikka veel seda väikest last, kes jookseb naerusuil ja tekitab pahandusi, väikeseid.
Millal ei kamminud ma enam oma juukseid ühes suunas, vaid viisin päev-päevalt sisse ka teises suunas tõmbeid?
Millal hakkasin ma tundma kinnisust ja kerget mitteusku?

Millal