Kui ma varem vahel surin ja hiljem tundsin kipitavat valu, siis nüüd näib valu magus, ja ükskõikne. Minu hing ja minu armastus jäi ära, kodust ära ja ega saanudki õieti aru, et selle kaotsi lasin. Veider, et miski, kuskil, nivisi sind ära röövib.
Ma ei nutnud ja nutan nüüd, sest mul oli hea, jah, mul oli nii paganama hea, et kirjutamine seda ei vääri. Ka siis kui ma mustas öös istusin laevatekil ja tuul virises kõrvus, mul ei olnud külm. Ka siis kui varbad olid paljad ja vihma sadas, minul polnud külm. Nüüd naera, naera minu üle, sest ma olen nii laps, nii naiivne, nii loll, nii imelik. Ja kui tunnid bussis möödusid kerge valuga seljas siis nüüd ma igatsen seda tunnet, seda veidrat valu mille põhjustasid tundide pikkused istumised, uimasus ja kompaktsus.
Kõik oli kõike väärt ja ma ei mõista mida olin ma teinud nii head, et absurdne naeratus mu näol püsib siiani. Kus on sinu piir, sinu ülima õnne piir? Mis hetkeks seisatab su südame? Kõike, kõiki, mida ma nägin ja mida ma ei näinud, ma armastasin- armastan siiani. Kõiki hetki, kõiki pilke, kõiki mõtteid. Ehk on see ülepingutatud?
Ja ma ei räägigi ihupaljast faktist, et ma olin Pariisis ja nägin Eiffeli torni, paljude seast. Vaid kõigest, mis käis selle juurde. Ka bussisõidud, ka ööd, ka hotellid, ka väsimus, ka tülpimus, ka hirm, ka vaikus, ka kära, ka üksindus, ka seltskond, ka puudulik õhk,ka peavalud. Ja nüüd ma hetkeks vaikin.
Ma tahtsin koju, ja ma tunnetasin seda lõpus lähedalt, kuid nüüd karjun vaid tagasipöördumist, palun, et mind tagasi viidaks. Ära hellitasid mind, ära hellitasid mind maailm, ära hellitasid mind Kopenhagen, ära hellitasid mind Saksamaa, ära hellitasid mind Pariis, Ära hellitasid mind, minaise.
Võtke ja olge ja andke ja tehke, mis tahate ja kuidas tahate. Sest kui ma peaksin surema täna või homme või aastate möödudes, siis ma tean, et olen õnnest nutnud. Sest mina tean, et on olemas asju mida sõnad ei vääri. Sest mina tean, et maailm on ilus.
pisimaarja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar