Ja nüüd ma hulgun, hulgun ja näen ja naeran -Tänava poste ja teeradasi, ma naeran päikese üle ja trepi käsipuude. Et inimene on loll, sellele pole vastu argumente. Kui istuti kirsipuu all ja sirutati jalgu taevasse, kui taevast sadas mureleid ja kui öösiti oli maapind külm. Siis oli elu kõvahäälsem, elul oli justkui rohkem öelda. Kas ta magab?
Siis kui riputi pea alaspidi sireliaias ja joodi lumehanges kuuma teed, siis kui lennati mäeservil ja mängiti vaikuse muusikat. Siis kui kartsid vaid üksikut kuu varju oma toa laes ja tervitasid igal hommikul vikerkaare karva põranda vaipa. Siis kui joodi punasest plekkämbrist õunamahla ja pageti peitu ajataju eest. Kui istusid õhtuti kapis ja loodsid, et mesilased sind ei leia. Siis kui istusid sohvaserval ning kildudeks lõid aknaklaasid.
siis kui olid minu kevad, minu mõtteis. Siis kui veel lubasin.
Ja metsas kasvasid ohakad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar