Ja lamasin ma äkk-palavus laines. Minu suurimaks imestuseks paistis sel päevalgi taevas ääretult kütkestav lõheroosa kõrbepäike. Ei olnud mul siis aega enam mõtlemiseks, kiirelt tormasin ma naabri kuuri redeli järele ja olgugi,et ei olnud mitte ainsatki inimtõestust selle et oleks olnud võimalik püüda kõrbepäikest, olin ma ometigi valmis proovima. Et naaber mind kastekannuga raevukalt sihtis ja rusikaid vehkides '' Sa kurivaim '' mõirgas - teadsin, et pean jalgadele valu andma. Õnn, et elasime sellises kolkakülas. Jooksin maisipõllu vahele kuni näisin silmaga arvavat, et olen jõudnud tema tiiva alla. Higi voolas mööda mu laupa, kuid ei olnud mul veel plaaniski alla anda. Ma seisin seal ja mõõtsin nurka, kuhu ja kuidas paigutada redel, ma tundsin enest peaaegu nagu juba elunäinud dektetiiv.
Kõik, kõik oli justkui suurepärane ja mittemiski ei näinud enam takistusena. Äkitsi haarasin ma redeli raevukalt õlale ja jooksin niisama kiiresti tagasi saabuva mustaöö poole, kui olin tulnud.
'' Täna mitte, '' sosistasin tagasi vaadates.
(seeriast kõrbepäike)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar