kohmetu õnn

Juba neljandat päeva sadas vihma.
Olin jätnud unarusse iseenda kasvatamine, ja alles trepil istudes ja näppu mullasees keerutades sain ma sellest aru. Ma pole kunagi hiilanud erilise kalkusega ja see on ehk mu suurim viga, kuid ei olnud mul kunagi plaanis muutuda üdini ükskõikseks. Paratamatult, silmitsedes klaasistunult neid suhkruvati mägesi kus elasid mu mälestused, ei olnud mul teist rada mida mööda kõndida. Ma arvan et esimesed vihmapiisad langesid sinisel esmaspäeval, siis kui päike vaikselt pilve taha puges, siis kui ma uinusin. Ja ka neljandal päeval virises vihm sihikindlalt üle me ''linna''. Ma trimpasin süsimustast hõõguvast kohvitassist kuuma kohvi ning istusin maja trepil, midagi sooja tundin keerlemas sees ja mul oli magus enesetunne.
Kõik me oleme vargad, kõik inimesed on vargad. Me varastame mõnikord paratamatult teise inimese õnne või aega, kuid see tundub nii iseenesest mõistetav, nii mõistetav.
Mul meenus üks vana sõber. Ta oli väike, kui tihti teda noomiti tema kasvu üle, kui tihti teda pilati ja jälestati, kuid ei olnud mina siis, ega pole siiani näinud sisemiselt suuremat inimest kui tema. Ta oli kasvult imetilluke kuid tema süda ja tema mõistus ulatusid miilide ja miilide kaugusele ja need vähesed kes said sellest osa, ka need ei osanud seda hinnata. Talle ei antud võimalustki, kuid see elatud elu mis ta elas, elas ta õnnelikult, tal oli oskus, võrratu oskus - oskus olla õnnelik. Ja kellegil polnud õigust seda talt võtta.
Kadestamisväärne.
Märkamatult olin ma viskunud trepile
Mõtted vajasid und.